KUKKUSIN - PARANEMINE
2024 SUVEL KUKKUSIN RATTAGA - 3 OPERATSIOONI HILJEM - PARANEN
T
MEIE TUGEV TERVIS..
Reaalselt 2 aastat hiljem, lõpuks.. olen ma tagasi rattal. Istusin oma vanale rattale, millega ma ka ei kukkunud, suutsin sõita isegi mööda kohast, kus ma kukkusin. Esimesed pidurdamised ja pööramised olid päris hirmuäratavad. Pidurid veel krigisesid ka meeletult. Jah, käsi annab ikka tunda ning päris teie moodi ei saa mu käsi kunagi olema. Hetkel rattaga sõites ikkagi pean äärekivide juurest hirmus ettevaatlikult minema mügarikest ja lohukestest üle, sest ma ei saa kätt põrutada. Tänaseks pole lihased taastunud, kõik mis läbi lõigati eks selle kõige normaalne taastumine võtab aega. Nii käsi, ranne kui ka biitseps andis sõidu ajal tunda. Nagu mainisin see mingite õrnadest mügarikest ja lohukestest üle sõitmine on nii hull, et sõrmeotstega toetan vaid. Närvid pole samuti taastunud ning parem käsi tunnetab kõike ja valu hoopis teisiti. Eks ma puhkan kätt sõidu ajal ja praktiliselt ei toeta seda lenksule. Aga.. Ma olen oodanud seda kõike nii kaua. Ja Im BACKKKKKK!!!
Ma oleksin nagu ajas tagasi läinud, sest varem sõitsin ma Romaniga realselt igal suvepäeval- või õhtul! Mega! Ma vaatasin täna järgi ja mul on niii palju pilte meie toredatest õhtutest Supilinnas või kesklinna tiirul. Elasime mingi hetk supikas ja lihtsalt nii mõnusad tiirud pargis ja mööda jõge. Ja ma tundsin sellest tõesti puudust. Eks ma igatsen veel paljut, aga küll ma saan. Eriti pakub mulle nalja see, et mul on mingi täiesti suvakas ratas ning nii paljudel täna on ulme varustus ning ratas. Isegi naabrid siin hiilgavad parima varustusega, aga püüan ikka endaks jääda ja tõesti mina sõidan, mul ei ole vaja varustust. Treeni millega aga tahad, peaasi, et liigud ja oled aktiivne - onju! Mul on siis 2021!!!! Ostetud Lady Sport Classic 30 ratas. Internet ütleb, et see on lühikesteks maadeks mugav ratas. Haah, ma panin esimene päev sellega 43 km. 😀 Ja tõsiselt raske oli see Lähte tõus, neid oli isegi päris mitu! Jessas, ma ei tõusnud kordagi püsti ka. Aga jonni juba lõvidel on ja koju ma jõudsin kenasti. Lihtsalt need PÄRIS rattad siis jooksevad niisama nii hästi, et need varustusega vennad lasid nagu nalja must mööda, isegi väntama ei pea nii palju. Järgi ma ei jõudnud kuidagi, aga see eest kulutasin sel päeval 1500 kalorit! Juhuuu!
MIS MU KÄEGA JUHTUS?
Aga mis mul üldse juhtus?
Oli mega hea päev, ma tegin niiii palju, isegi liiga palju. Oli Apollos perepäeva pildistamine, ise käisime kinoseansil, käisime veel Gardestis, ostsin grillvärki, käisime kohvikus sünnipäeval jne, oli plaanis istutada, grillida jne.. Pildid ka veel ära töödelda, aga läksime väikesele rattatiirule. Enne Kärknat ma sinna sügavasse kraavi lendasin, kui mingi tohutusuur herilane mu Jimmy Choo prillide vahele lendas. Esiteks, need ilusad prillid, need on igast küljest mega avarad - lenda sisse kust, aga tahad! Hirmus. Ise olin Kristjanile meestepäevaks korralikud rattaprillid kinkinud ja seal üleval ma mäletan oli veel mingi paks polster. Sel hetkel kui ma kukkusin, sain ma aru ka milleks need normaalsed prillid on. Ega ma hullu hoo pealt blokki pannudki. Enda arvates pidurdasin väga mõistlikult, aga seal see serv oli ka kaldega, et üle pea normaalse lennu ma tegin.
Kuhu ma maandusin?
Lendasin kenakese lennu ülepea ja leidsin tee KÕIGE SÜGAVAMA KRAAVI. PS! Terve tee polnudki kraavi, see oli ainus koht, aga okei. Eks mul oli teel veel selliseid spirituaalseid hetki ka, kus mõtlesin jääda seisma, aga mis see nii imelik ka pole. Kukkusin siis otse seljale, käed olid veel üleval, paremas käes käis kõva prõks ja see käsi kadus alt ning peatasin ratta vasaku käega, et see näkku ei kukuks. Püüdsin ise tõusta, aga paremat kätt ma ei saanud absoluutselt liigutada - niiiii valus! Aga mina hakkasin nutma - tõmba mind välja, siin on puugid! Hoidsin kätt 90 kraadi ja mõtlesin, et omg käsi on väljas kuidagi, kuidas paika saab. Ilma toeta ei saanudki olla ehk kätt nagu lahti vabaks lasta. Leppisime kokku, et mul enda arust nii hull pole, Kristjan käib kodus ja toob auto. Mina siis nutsin, helistasin emale ja käsi lenksul 90 kraadi, loksudes meeletult valutades, kõndisin ja otseses mõttes ulgusin sõnu välja. Nii oli veidi kergem vastu jalutada ja autot oodata. Tagasi mõeldes, olin ikka loll küll, et iseennast nii tähtsaks ei pidanud, emosse jõudes oli seal MRT-st väljudes mees nii millegi joobes, et see vist ei saanudki aru, kus asutuses ta täpsemalt on. Tuli veel rusikakangelasi emosse ja mina ulli vaevlen, piinlen ja tulen ise - on ikka tagasihoidlik kodanik. Et teistel ikka hullem kui mull.
Õnneks mind võeti vastu suhteliselt kohe ja ma siis passisin seal. Saadeti pildile, selgus et miskit on katki, esmaspäeval mine ortopeedia ukse taha ja saad seal vastuvõtu. Naljakas, et juhtunu kuupäevaks pandi see kuupäev, mille järgi emost ära läksin, mitte see kui tulin. Mitte, et see väga määraks, aga ikkagi. Kukkusin laupäeva õhtul, mingi 1:00 ajal sain vist välja emost, kui mitte veidi varem. Käsi pandi kipsi muidugi. Selle sama kipsiga siis redutasin reedeni. Ega keegi mind midagi üle polnd vaadata, isegi sisse ei kutsutud. Koridoris anti leht, et tule reedel haiglasse, söömata ja joomata - opile. Kõik! Okei, läksin siis reedel suhteliselt teadmatult, sest ei emos ega seal seletatud, mis, kuidas, kui hull üldse on. Reedel läksin opile vist teisena. Päris hirmus oli, liftis juba tekkisid vappevärinad ja muidugi pole keegi selleks ka valmis. Sa pole end saand valmis seada kahe käega, kõike pidi aitama sel hetkel. Läksime siis otse külma opituppa - õkk vastikuim tunne maailmas. Opituba on suur ja avar ning maskides-kostüümides mehed, naised agaralt hakkavad Sinu kallal toimetama. Jube kiire oli kuidagi ja teate, ärkan siis ärkamispalatis ja vaatan.. uduselt silm selgineb nagu filmis. Kell on 18 midagi! Mida?! Kaua ma siin olnud olen..
Kujuta ette! Sul on peal raske tekk, puhur, Sa pole söönud ega joonud niiii kaua, Sa oled täiesti ÄRA omadega. Ärkamispalatis olid inimesed mega toredad, nii kui silmad lahti tegin ja oigasin, siis phhh kohe tuldi ja hoolitseti. Esimene küsimus: "Kas Sul on valus?". Mina mõtlen.. Aga kas on. Oled üleni tuim, rohtude mõju all, ei teagi. Vastasin: "Süüa tahaks hirmsasti..". Mega hull oli olla. Sain palatisse tagasi 19 ajal ja mõtlesin ikka, appi, mis seal opil toimus. Selgus, et seal pusiti nii kaua mu kordarluu peaga, et see läks juppidega ja pandi asemel hoopis luupangast minu jaoks kohaldatud luu. Täna on mul maailma maailma maailma kahju, et minu luud ei saanud kuidagi siis kokku. Ma ei süüdista siin kedagi, aga reaalselt pisar tuleb silma, sest tänaseks, peale kolme operatsiooni.. enda luu on enda luu. Samuti nagu hambad! Midagi muud pole iial Sinu! 🙁 See teeb maailma kurvaks, inimesed võivad ju olla asendatavad, aga luud ja hambad mitte. Okei, tuli arst mind vaatama, teatas, et oligi pikem opp. Hiljem vaatasin, peaaegu 6 TUNDI! Ma olen anesteesiatele nii tundlik niigi. Isegi hambaarstil, rääkimata pea kuuest tunnist. Hirmus. Arst veel kontrollis, liiguta sõrmi. Huhh, liikusid. Närvid polnud kahjustada saanud.
Täitsa vedamine, iroonia. Okei, püüdsin süüa. Mõtle, üks käsi on kinni, liigutada ei saa ega julge. See sama emo kips pandi peale oppi tagasi. Vot sellest ma aru ei saa. Aga nii oli. Üks käsi oli rinnal, hirmus tunne.. valutab ka, aga ise oled omadega rohtude all. Palju valuvaigisteid, Oxyt pika ja lühitoimelist ning anesteesiast toibumine. Vasakus käes on muidugi kanüül ja paha kasutada telefoni, sõrmedes pole jõudu. Tõstsin siis vasaku käega kuidagi üle ääre kobades ühepajatoitu. See tundus sel hetkel parim. Ise teadsin, et kõik on mures. Ema oli suutnud helistada osakondadesse ning uurinud, kus ma olen. Tegelikult kui õed mulle opi-ärkamisse järgi tulid, siis nad ütlesid, et olid ka juba mures, kuhu ma jäänud olen. Samuti, et ema oli helistanud. Ma siis püüdsin kuidagi kõiki teavitada. See oli kohutavalt raske, kuna üks käsi täiesti lappes, teine kanüülis, jõudu pole, pea on sassis.. teate! Kohutav tunne..
Siis selgus, et mind lastakse koju, antud arstil on kiire kõik koju saata. Kutsusin siis peale 23 järgi endale Kristjani ja temagi šokis, et miks ma koju tulen. Talle emost ei lubatud isegi tooli ja ma KÕNDISIN ISE alla. Õues oli suvi, aga juuni lõpp, täitsa jahe siis. Mul hakkasid vappevärinad õue minnes, külm.. nii valus hakkas, hakkasin nutma ja läks hullemaks. Autosse oli raske istuda, sest te ei kujuta ette kuidas parem käsi teile elus toeks on!
Taskust möödudes mõtlesin, et kes küll pilti tegi, natuke hiljem sain aru, et ekraan vilgub - vot sellises olekus peaks ikkagi haiglas olema. Praegu seda kirjutades saan aru, et tekib väike läbielamine ja pisar tuleb silma. Okei, tuleme autost välja ja jälle nii külm, nutan, valus.. Voolan tuppa omadega. Istun ja mees mõtleb, et miks see küll koju lasti. Ise mõtlesin ka, et kuidas ma öö üle elan. Ma ei mäleta, kas sain kaasa Oxyt, aga magasin alguses nagu teises ilmas sellega. Järgmisi päevi ma ei taha mäletada, ma ei taha mõelda. Ma ei tulnud ikka päris kaua isegi terrassile. Ma ei saanud ise mitte midagi avada, sest isegi oidu polnud. Istusin diivanil vist terve päeva ja manustasin rohte. Kas ma vett jõin, ma ei tea. Ma olin päris palju päeval üksinda ja vaatasin terve Netflixi ära, õue nina isegi ei pistnud. Ju ma ei tahtnud ise ka kedagi näha või selgitada. Peitsin end kodus.. Midagi väga ei söönud ka, õhtul kui keegi tuli, siis nagu sõin. Päris kurb, et seda ju sotsiaalmeedias pole ja keegi ei oskagi olla toeks. Kui oluline oleks mingi vaimse tervise õde, külastamas peale oppi patsiente. See Oxy aitas magada, aga see on väga tugev Opioid. Sellega magasin vahel 10h liikumatult, Kristjan lausa kontrollis vahel, et kas hingan. Inimene magab, käsi rinnal ja täiesti rahus. Mulle kirjutati seda 60 tbl, et 2x päevas võtaksin ja tuli tarbida ka muid valukaid juurde. Haiglas sai täitsa ulme kombo. Kodus oli kolmene komplekt.
Mega raske on seda kirjutada.. See on vaimselt nii raske kogemus. Esimesest opist ju see kõik algas. Mingi hetk hakkas taastusravi, mis tundus natuke nagu liiga valuliku ja piinamisena. Kappasin otsejoones Kersti juurde - mu imeinimene! Temaga saime rahus liikuma ja mingi hetk hakkasin Oxy doosi vähendama, sõin jupp aega pool ja siis veerandi ööseks. Ühel ööl küsisin, mis sa arvad, kas täna võtan? Ja Kristjan vastas, ära võta. Ma ei võtnud, aga aju mõtles välja põhjuseid.. aga äkki on ikka valus.. äkki ma ei maga! Hirmus, mis peas toimus. Aga ma olin juhuslikult mingi aeg enne neid 2 Oxy filmi ära vaatand Netflixist ja ma nagu teadsin, mida hirmsat ma tarbin.
Läks aega mööda ja taastasime mind leebelt ilma piinata ja ma liikusin, paindusin - vägev! Lootus! Aga aasta lõpuks ma tundsin end väga väga halvasti. Kõik liikus, loksus, valutas ja tegi haiget tervetele luudele sees. Niisiis, uus opp! Kes mind opereerib ja mida teeme. Nii palju arste said avaldada oma arvamust. Paljud avaldasid ka, et esimene opp läks väga nihu ning konsiilium tuleks kokku kutsuda. Täna, jah.. Saan kõigest aru, aga sellises seisus inimene.. Ma ei saanud enda eest hoolitseda enam, mind visati öösel haiglast peale oppi välja, ma kaotasin oma tööl pinna, ma pidin seal kolima samal ajal. Millega? Kipsis käega? Mu õnneks Sandra ja Hardi, Karolin, Rein ja Vello tegid ise kõik ära. Ma ei suutnud mitte midagi praktiliselt teha. Kas selline inimene, kes kaotab võime teha ja mõelda rohtude mõju all, oleks võimeline enda eest kuskil seisma? Ei. Kindel ei! Pole vahet, teeme korda, saame korda ja see oli põhiline.
Doonorluu sulas ära.
Okei, jätkame. Selgus, et doonorluu on ära sulanud ja nii enamikel kordadel juhtubki. Kersti soovitusel käisin isegi Võrus Antti Launoneni juures, kes on Tampere haiglas päris palju selliseid edukaid operatsioone teinud. Tundus turvalisem. Aga tema ütles ka, et nüüd tuleb jah protees panna. Mega tore arst ja sõbralik, kellel on probleeme, siis minge! 100% südamega arst.
Aga edasi opereeris mind siis Mari Tamre. Dr. Launonen soovitas ka teda, neil on kokkupuude olnud. Tundsin end paremini, sest enam ikka sellist kohtlemist ei taha ka kordusvisiitidel. Ma ei taha sellest rääkidagi, sünnitusel polnud ka nii hull. Tänaseks saan aru, et taastusravi ei tohigi olla valus.
Dr. Tamrega arutasime, et okei läheb siis protees ja kõik algab otsast. Iga opiga siis alustan liikumist nullist. Kõik on valus olnud ja kohutav! Nii.. Enne seda oppi sain osta endale ortoosi.
2 . OPERATSIOON
Teisel operatsioonil samuti, ette valmistati mind jälle seal üleval ortopeedias hoolega, aidati. Siis läksin esimesena opile. Otse liftist opisaali, need tuled laes, külm opisaal - vaprusevärin. Sel korral hakkasin kiirustama ka ise teisele lauale, aga siis öeldi - rahu. Aega on! Teine doktor ja ka meeskonnal teine eluvaim. Rahunesin ka rohkem. Kõige hullem vist ongi sinna saali sõita, seal on külm ja kõle. Ka see mask ette hetk on jube, vaikselt kaks korda pilgutad, samal ajal läheb kanüüli rohi ja bye. Lähed nagu kuskile. Ärkasin ja vaatasin kohe kella.. Kell polnud nii palju, ehk oli 4h või rohkem möödunud. Käsi tuikas rohkem ja jälle hull on olla. Ise alati imestasin, et kuidas ma nii normaalsena ärkasin, aga kahjuks äratatakse meid seal opisaalis, et me ise hingaksime. Kes teab, mida seal jahume - hirmus. Aga .. Esimene kord, kuna mul oli see kõritoru niiiii kaua, siis mul kõri taastus samuti kaua ja esialgu oli kohutav lausa neelata. Sel korral oli ikka kõri hell, aga mitte nii hull. Sain sel korral opilaual peale juba ortoosi, palatisse minnes jälle isuga kuidagi sööma, sel korral pandi kanüül pöidla ligidale. Kohati oli okei, aga need väiksed täpid meenutavad neid hetki igavesti. Arst tuli peale järgmist oppi mind vaatama ja sain valuvaigisteid ning jäin ööseks haiglasse. Öösel manustati ka antibiootikume, ise keeldusin unerohust, sest ma ju sain jälle Oxyt, et magan nagu karu. Ei, ei maganud. Terve öö olin üleval ja lisaks migreen. Keha mäletas seda Oxyt ja ei toimind enam nii.
Dr. Tamre ei kirjutanud mulle seda juurde nii, mis on ka normaalne. Need tekitavad ulmelist sõltuvust ning omast kogemusest ega need hiljem ei mõju. Oled resistentne.
Järgmine päev koju minna oli palju normaalsem. Oled olnud valve all, keegi pakub regulaarselt rohtu ja ehk ka kehale sobivamat toitu. Eks ära sõites oli täpselt see tunne, et ise oled autos, aga aju sõidab käruga järgi. Nii ma Kaisale seletasin. Aitäh inimestele, kes mind poputasid, muretsesid, tõid.. Olid olemas ja toeks. Kuigi, pressige rohkem nendele inimestele peale. Mul oleks väga olnud vaja, et keegi oma argipäevas tuleks, võtaks ja viiks mu õue. Viiks mind jalutama. Väga kaua ma ei julgenud isegi poodi kaasa minna. Hoidsin kätt, inimesed ju ei suuda, isegi uksest sisse astudes poes nad trügivad sust üle. Hirmus.. Ma nii kartsin, et saan kellegi käega vms ja saan väga haiget, sest ka niisama oli nii valus.
Käisin regulaarselt siis vastuvõtul, tegime kõikide operatsioonide vahel päris palju röntgeneid. Et kui photoshoodil palju elus käidud, siis neid röntgenpilte on küll täitsa rohkem. Alguses oli tore minna vastuvõtule, et kõik tundus okidoki, pärast enam polnud. Arst küsis enne, et kuidas mul läheb, mida tunnen.. Alles siis ta vastas, et jah Sa tunned põhjusega seda. Selgus, et hakkas hall-ala tekkima luu ja proteesi vahele. Keha polnud omaks võtnud. Hirmus!
Mis siis saab? Esimese opiga juba lõigati tükk luust ära, siis midagi kulus. Vahepeal käisin ka kontrollimas luu hõrenemist ja kõike muud. Vereproovid ka olid korras, mingit põletikku pole. Nagu terve inimene, aga käsi otsas valutab, samal ajal teed megalt taastusravi. Lõpuks jälle tänu Kersti Tootsile (Tamme Tervis) mu käsi liikus, paindus nii hästi kui aga sai. Isegi arstil oli kahju, et nii hea rotatsioon, aga tuleb lahti lõigata. Siinkohal ma teen endale pausi, et mitte kahte aastat oma elust liiga väikeste detailidega ära kirjutada. Pea on väsinud ning käsi valutab ja kuumab. Puhkame täna ning jätkame homme. 🙂
English 
Estonian